Asafa Powell

Medalikohad
Olümpiamängud
Kergejõustiku maailmameistrivõistlused

Asafa Powell
Asafa Powell
Sünniaeg	23. november 1982 (41-aastane)
Amet	kergejõustiklane
Koduleht	http://www.asafapowell.net/
	[muuda Wikidatas]

Asafa Powell, CD (sündinud 11. novembril 1982 Spanish Townis St. Catherine'is) on Jamaica kergejõustiklane (100 m ja 200 m jooksja).

Ta on endine maailmarekordiomanik 100 meetri jooksus (9,74; püstitatud 2007).

Powell sündis Spanish Townis, mis asub pealinna Kingstoni lähedal. Tema mõlemad vanemad olid vaimulikud ja tal oli 5 venda.

Tema vanem vend Donovan Powell oli samuti Jamaica koondislane sprindis ja osales 2000. aasta suveolümpiamängudel Sydneys.

Alates 2001 on Asafa Powelli treener Stephen Francis. Koostöö algas siis, kui Powell Jamaica keskkoolide meistrivõistlustel 100 m jooksus 7. koha sai. Juba samal aastal tuligi Powell alla 20-aastaste Jamaica meistriks.

2002 pääses Powell juba Jamaica koondisse. 2002. aasta Rahvaste Ühenduse mängudel Manchesteris püstitas ta 100 m jooksu poolfinaalis isikliku rekordi 10,26, kuid jäi ikka viiendaks ega pääsenud finaali. See-eest teatemeeskond koos Michael Frateri, Dwight Thomase ja Christopher Williamsiga jooksis 38,62 nagu Inglismaa koondiski. Fotofinišiga tunnistati Inglismaa võitjaks. Jamaica viimast vahetust jooksis Powell, Inglismaa viimast vahetust Darren Campbell.

2003 tuli Powell Jamaica meistriks 100 meetri jooksus. Seevastu 2003. aasta maailmameistrivõistlustel diskvalifitseeriti ta veerandfinaalis valestardi tõttu. Samas jooksus diskvalifitseeriti ka USA jooksja Jon Drummond, kes korraldas sellest suure etenduse, keeldudes rajalt lahkumast. Untsu läks ka 4×100 m teatejooks: poolfinaalis aitas ta meeskonna küll finaali, kuid finaalis meeskonna teine teatevahetus ebaõnnestus ja Powell viimases vahetuses ei saanudki oma võimeid näidata. Samal aastal jäi ta IAAF-i finaalvõistlustel seitsmendaks.

12. juunil 2004 viis Powell oma isikliku rekordi alla 10 sekundi, joostes oma kodulinnas Spanish Townis riiklikel juunioride meistrivõistlustel kergejõustikus 9,99 taganttuulega 1,8 m/s. Kaks nädalat hiljem jooksis ta Jamaica meistrivõistlustel 9,91 ja läks olümpiamängudele medalisoosikuna. Olümpiafinaalis jooksis ta 9,94 ja see andis 5. koha. Pärast seda jättis ta jooksmata 200 m jooksu finaali, ehkki oli viimasena finaali pääsenud. Samuti jäi tal jooksmata teatejooks, sest poolfinaalis olid tema kaaslased saanud aja 38,71, mis andis alles 11. koha.

Pärast olümpiamänge 3. septembril toimunud Van Damme mälestusvõistlustel Brüsselis jooksis Powell seevastu Jamaica rekordi 9,87. Lisaks võitis ta IAAF-i finaalvõistlused nii 100 m kui ka 200 m jooksus, olles läbi aegade ainus, kes seda suutnud. Hooaja lõpul oli ta maailma edetabelijuht 100 meetri jooksus ja 4. kohal 200 meetri jooksus.

Mais 2005 püstitas Powell uue rahvusrekordi 9,84. Samal aastal 14. juunil püstitas ta Ateenas uue maailmarekordi 9,77 taganttuulega 1,6 m/s, ületades sajandikuga Tim Montgomery maailmarekordi, mis hiljem dopingutarvitamise tõttu tühistati. Powell jooksis samal rajal, millel Maurice Greene oli 1999 püstitanud maailmarekordi 9,79. Samal aastal tuli ta Jamaica meistriks ja aasta lõpuks oli jooksnud 3 hooaja kiireimat aega, kuid maailmameistrivõistlused pidi ta vigastuse tõttu vahele jätma. Siiski valiti ta maailmarekordi eest Kesk-Ameerika aasta parimaks sportlaseks, samuti Jamaica aasta sportlaseks.

2006 oli Powelli edukaim hooaeg, mille eest ta valiti taas Jamaica ja Kesk-Ameerika parimaks sportlaseks ja maailma parimaks kergejõustiklaseks (viimasega kaasnes 100 000 USA dollarit), samuti Rahvaste Ühenduse aasta sportlaseks. Ta tuli Rahvaste Ühenduse meistriks 100 m jooksus ja 4×100 m teatejooksus. Ta võitis 6 IAAF-i Kuldliiga võistlust ja teenis veerand miljonit dollarit. Ta tuli 25. juunil Kingstonis Jamaica meistriks 200 m jooksus isikliku rekordiga 19,90. 11. juunil Gatesheadis ja 18. augustil Zürichis kordas ta maailmarekordit 9,77, taganttuulega vastavalt +1,5 ja +1,0 m/s. Maailma karikavõistlustel oli ta Ameerika teatemeeskonna ankrumees, kuid meeskond katkestas.

2007 tuli taas Jamaica meistriks 100 m jooksus, kuid sai finaalis pisut vigastada ja maailmameistrivõistlustel jäi 9,96-ga alles kolmandaks Tyson Gay ja oma tädipoja Derrick Atkinsi järel. Siiski aitas ta Jamaica teatemeeskonna hõbemedalile. Ta jooksis viimast vahetust ja pääses rajale alles viiendana, kuid möödus kolmest vastasest, Suurbritanniast sealjuures alles finišijoonel. USA võitis. Sealjuures püstitas ta lendstardist 100 m jooksu maailmarekordi 8,84.

Sama aasta 9. septembril jooksis ta Rietis uue maailmarekordi 9,74 (tuul +1,7 m/s). See toimus IAAF-i Grand Prix' poolfinaalis ja oli näha, et viimastel meetritel laskis Powell end lõdvaks. Finaalis sai ta aja 9,78 (tuul 0,0 m/s). Selle eest valiti ta kolmandat korda järjest Jamaica ja Kesk-Ameerika aasta sportlaseks.

2008. aasta rikkusid vigastused. Usain Bolt võttis 31. mail Powellilt ka maailmarekordi, joostes 9,72. Olümpiafinaali pääses kolm jamaicalast, kellest Bolt püstitas 9,69-ga uue maailmarekordi, Powell jooksis 9,95 ja oli 5. ning Michael Frater 9,97-ga 6. 7 päeva hiljem sai Powell siiski olümpiakulla, joostes viimast vahetust teatemeeskonnas. Sealjuures püstitati maailmarekord 37,10 ja Powell sai lendstardist aja 8,70, millest kiiremini pole jooksnud keegi. Sama aasta 2. septembril jooksis ta isikliku rekordi 9,72 taganttuulega +0,2 m/s.

Saavutused

Olümpiamängudel

2008 Pekingis
- olümpiavõitja 4×100 m teatejooksus 37,10

Maailmameistrivõistlustel

2007 Osakas
- hõbemedal 4×100 m teatejooksus 37,89
- pronksmedal 100 m jooksus 9,96
2009 Berliinis
- maailmameister 4×100 m teatejooksus 37,31
- pronksmedal 100 m jooksus 9,84
2015 Pekingis
- maailmameister 4×100 m teatejooksus 37,36